Nõeltest ja lõngadest ehk Muhu tikand

Kui Isetegijas kuulutati välja Muhu tikandi õppepäev, tuli kiirelt tegutseda ja nimi kirja panna, sest selge see, et tung on suur ja kohti ei jätku. Egas naljalt nii head õppimisvõimalust koju kätte tooda. Müts maha Susa ees, kes vajadusel igasugu toredaid asju organiseerib.

Et meistrite töödest veidi aimu saada, vaadake ühe meie viiest õpetajast, Sirje Tüüri, imelisi tikandeid.

Nii siis alustasime Pärnus 21.novembril Maarja-Magdaleena gildi majas Muhu tikkimiskunsti võludega. Õpetajate poolt oli töö toorik ning lõngad, meie pidime kaasa võtma õpihimu. Ja seda oli meil kõigil palju!

Mina muidugi ei taibanud enne uurida, missugused nõelad on tikkimiseks sobivad. Kuna kodus oli paar tavalist tikkimisnõela olemas, lootsin nendega hakkama saada. Aga võta näpust, minu nõelad number 20 olid liiga suured. Õnneks sain sõbrannalt laenata õiged – nr 24 – nõelad ning töö sai alata.

Kulus 4 tundi, kus näidati õielehe, viljapeade, rukkilillede ja lihtsate lehtede tikkimisnippe – iga jaoks jätkuski umbes tund harjutamist. Näpud jäid nõelaga riide torkimisest valusaks, kuid tikandi lummust see ei kahandanud.

Isegi mu vanim järeltulija oli tikandist nii sissevõetud, et ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui tal enda arvates nii hästi välja ei kukkunud, kui ta tahtis. Nii et õhtuks ka veidi meie peres draamat…

Teiste osalejate muljeid ja töid on mitmetes blogides, näiteks siin Susa jutt, siin Farfalla muljed, siin Rena tikkimistöö.
Enda tikandi sain eile (01.detsember) lapse haigevoodil istudes valmis. Siin ta siis pressituna, varsti saab ta endale ka korralikud õmblused ning paela.

Ma nüüd ei tea, kas seda tööd valmiskujul ka tikkimismaratoniks esitada tohib…. aga loodan, et keegi viltu ei vaata. Ikkagi ise tehtud, mis sest et seal osalejate poolt võib 25 mobiilikotti tulla – mitte ükski ei ole kriipsu pealt sarnane.

Mis siis kokkuvõtteks. Loomulikult on arenguruumi veel küllaga, kuid esimese katsetuse kohta olen ise väga rahul.