Sirelilehesall


Siin näitasin ostetud õhkõrnu pitslõngu. Nüüdseks on 52 g punasest juba saanud (62*176 cm) õlasall – ‘Lilac Leaf Shawl’ Nancy Bush’i raamatust “Knitted Lace of Estonia”. Kasutasin vardaid nr 2.5, sest nr 3 andis väga lohvaka tulemuse. Kaua see kudumine siis aega võttis? Oma 2 ja pool kuud tuli ära.

Eriti hästi ei õnnestu kahekordse lõngaga kootud ääre tegemine. Ma eeldan, et see peaks tulema tõeliselt veniv, kuid mulle tundub ta ikkagi jäik ja vähe elastne. Peab veel proovima, eks harjutamine teeb meistriks. Mustri põhiosa oli meeldejäävalt lihtne, kui ikka kudumiseks aega oli, jooksid töö ludinal käes :-). Ja nupud kudusin 9 silmuselised. 7 silmusega tundus nupp veidi ‘lahjaks’ jäävat.

Minu jaoks oli keeruline nii peene lõngaga salli põhiosa ja otsapitsi Kitchener stitch’iga ühendamine, aga hakkama sain. Ausalt öeldes nii pea uuesti sellist salli ei koo – see ühendamise värk oli liiga närvesööv – uus sall tuleb pigem siis otsa kootud pitsiga.

Esialgse viimistlusega ei jäänud rahule – kuna sall jõudis ülespanemise ajal juba ära kuivada, jäi kude selline lõtv. Sellelt pildilt on see ka näha.

Kuid sõrmusetesti tegi igatahes kenasti läbi :).

Isetegijas jagati viimistluse nippe – kes paneb venituseks märja rätiku ööks peale ja alles järgmisel päeval laseb korralikult kuivada, kes kasutab salli sirgete äärte saamiseks keevitustraate.

Korduvviimistlus (traatidega, mis meheisa mulle tõi) andis juba kaunima tulemuse, kuigi kaunid kaared kippusid ikka tagasi lamedateks vajuma. Ma vist tahan liiga palju ja tundub, et ootasin tulemust, mis tärgeldatud linikutel on 🙂

Igatahes homme läheb see sall kingituseks, pakendamine jääbki veel teha. Väike kaardike juurde ja ongi see õhkõrn sall omale uue kodu leidnud.

Egas midagi, seega tuleb taas kuduma hakata. Ja seda mulle meeldib teha :D.

6 mõtet “Sirelilehesall” kohta

  1. Meeli Postituse autor

    Aitäh, Moni! Ma otstesse paningi ainult nööpnõelad. Kuna see sall oli esimene Ogrelõnga katsetus, siis tänu nõuannetele oskan järgmistega paremini käituda.

    Vasta
  2. Moni

    Ma mõtlen ka et asi on venituse tugevuse astmes;) Kui Ogrele on parim keskmine tugevus siis mõnele pehmemale meriinolõngale on seda ehk isegi palju. Sakid tõmbuvad tagasi ja ei jää hoidma kui nad on liiga tugevalt venitatud. Mina olen pannud traadid äärepitsi ja keskosa vahelisele sirgjoonele ja saki otstesse nööpnõelad, nii saab kasutada ka veidi erinevat venituspinget. Ma loodan et mu tekst ei kao, napoleoni koogi kommentaar haihtus küll õhku 🙂 🙂 🙂

    Vasta
  3. Meeli Postituse autor

    Aitäh Titan Wool Merino Extra eest hoiatamast! Tean teada siis vältida.
    Ja karta on, et ma nõudlik olen 🙂 (vähemalt mõnes asjas). Venituse all on need otsasakid ikka tunduvalt teravamad, nii kui nõelad eemaldasin, vajusid ära. Täitsa imelik kohe. Tundub, et millegi pärast ei saavuta Ogre lõngaga taolist tulemust nagu oli Jõgeva 8/1-ga kootud Slow-Bee-Mystery korral. Eks villased on ka ikka erinevad. Kuid katsetamise rõõm jääb :D.

    Vasta
  4. vardamoor

    Aga nüüd lugesin ka, et ikka Ogre lõnga kasutasid. Siis on ikka mingi muu põhjus, äkki oled lihtsalt liiga nõudlik:) Pildil tunduvad sakid täitsa olemas olevat.

    Vasta
  5. vardamoor

    Kena sall, ja erit armas punane värv, aga mulle ei hakanud silma, mis materjalist. vahel on viimistlushädad ja mitte nii korrektne tulemus kui tahaksid, tingitud ka materjalist. Mulle endale tundub nt, et nt Titan Wool merino extra st tehtu ei jää nii kenasti hodma servi kui Orge villasest.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s