Puhkusereis Hiiumaale


Mida teha, kui on suur (ja ammune) soov näha Hiiumaad? Eks ikka broneerida majutus ning praamipiletid, seejärel koostada programm ning nimekiri vajalikest kaasavõetavatest asjadest. Ja siis jääb üle ainult õiget kuupäeva oodata…

Enam-vähem nii ma tegingi. Mõtlesin, et kui sel suvel ka ei lähe, siis ei jõua me sinna kunagi. Kuna eesmärgiks olid ikkagi vaatmisväärsused, panustasime odavale ööbimiskohale ning seega ülejäänud raha eest võisime väljas esinestada ning ka tasulisi objekte külastada.

Eks te võite ettekujutada pisemate laste põnevust ja ootust – mõelda, autoga sõidetakse laevale. See protseduur oli nende jaoks vägagi huvitav. Ning praam uuriti otsast lõpuni läbi, loomulikult kõik lubatud kohad. Abimees binokkel aitas kaugemal asuvad laiud ja saared palju lähemale ning pooleteisttunnine ülesõit ei tundunud seetõttu üldsegi igav.

Esimene sihtkoht oli Suuremõisa härrastemaja. Ilus suur esinduslik (kui ta üks kord renoveeritud saab) hoone. Park võis kunagi väga ilus olla, kuid nüüd tundusid suure puud enamuse äärealade valgusest varjavat. Samas leidus palju mutukaid, konni ja puuseeni, mis lastes kilked esile kutsusid. Sisse me seekord trügima ei hakanud…

Hiiumaa on üks suur ringrada, mille peale saarlased (Saaremaa omad siis) pidid kadedad olema. Me siiski kohe ringrada läbi ei sõitnud, kuid vastupäeva ringiga alustasime küll. Järgmine sihtkoht oli Kallaste pank. Keskmine tüdruk virises, et ei viitsi minna – ta arvas, et me läheme panka st. rahaasutust vaatama :D. Mulje oli vägev – kõrge ja järsk “sein”, põnevust trepist alla ja mäest üles turnimisel, korralikud infotahvlid.

Ja seal raja alguses kuivkemps, millist ma enne ei ole kohanud. Tundub täiesti inimtühi koht, kuid kempsus oli nii paberit kui ka peale viskamiseks saepuru. Igati tasemel!

Seejärel suundusime vaatama üht Eesti suurimat rändrahnu – Kukka kivi. Pool teed sõitsime vist küll vaistu järgi, kuid jõudsime kenasti viidani “Kukka kivi 0,5 km”. Järgnes matk läbi lehmakoogise karja- ning metsamaa. Kui selle jutu peale mõni võdistab õlgu ning matab maha mõtte kivi külastamisest, siis vaadake nüüd pilte – võimas! NB! Lapsed on paremal nii tillukesed.

Laste algne virn muutus hoobilt vaimustuseks ning pärastine rahulolu, et taolist mürakat on hähtud ning tema seljas turnitud, põhjustas väikese kokkuleppe: kodus otsivad üles, kus asub Eesti kõige suurem rändrahn ja järgmisel aastal läheme seda vaatama.

Teel Kärdlasse jäi ette ka Kärdla meteoriidikraatrit tutvustav infotahvel ning vaateplatvorm. Sellel pildil peaks olema osa meteoriidikraatri põhjast, püüdke seda ettekujutada.

Kuna Kärdlasse jõudes oli juba suur õhtu käes, sättisime end “Rannapargu” kohvikusse sööma, enne seda vaimustudes väljas olevatest kiikedest ning merevaatest.

Õhtul jõudsime ööbimiskohta – Villamaa puhkekülla – kus seadsime end mõnusalt mökis sisse. Reisierutuse tõttu ei saanud enne keskööd sõba silmale ja isegi öösel ärkasin aeg ajalt äikese kõmatuste peale üles. Esmakordne kogemus, kus äike möllas terve öö.
Hommikul vara üles, silmad puhtaks ning kiire hommikune võileibade ring ja taas teele – seekord siis Kõpu poolsaart avastama.

Rebastemäe matakarada. Jällegi üks omapärane ning huvitav koht. Üles ronimine võttis kenakesti võhmale. Siin vaade raja algusest – ülalt alla.

Kõrgemais tipus (63,5 m merepinnast) olev vaateplatvorm on oma aja ära elanud – madal teine, puud on temast ammu kõrgemaks kasvanud, siiski saime natukene ümbrusest aimu. Isegi kõrgusmärk on Vene ajast olemas.

Võimsa vaate saime Kõpu tuletornist.
Oh neid järske treppe oma kõrgete astmetega. Kolmeaastast tuli süles trepist üles vedada, ta ise poleks kindlasti jõudnud.

Vanim tüdruk luges alla minnes kõik trepiastmed ära ning sai arvuks 119. Siin ta hõikab: “100”.

Kiire kehakinnitus tuletorni kohvikus ning võtsime suuna lõunasse – Vanajõe org tahtis läbijalutamist. Kui esmalt internetist lugedes tundus, et allikane jõgi tähendab kristallselget vett, siis koha peal selgus, et alguse saab ta siiski rabadest-soodest ning vesi on pruun. Siiski oli orul piisavalt sügavust, et rajal liikudes tunda aukartust looduse ees.

Kuna tahtmine oli proovida otseteed Kõpust Käinasse ning sellega lühendada läbitavaid kilomeetreid, katsetasime Hiiumaa keskelt läbi viivat kruusateed. Ei ütle ühtegi paha sõna, korralik tee, kuigi seal ääres on vähe asustust. Silma jäi Must Mänd, millel puudus täiendav info (seda peame nüüd kodus vaatama), endise klaasikoja asukoht, kus praegu seisab klaasist pudelitest puu.

Käina kanti jõudes põrutasime Kassari poole. Tee ääres silmatud Nasva kadakate silt sundis meid sisse pöörama, kuid tee kaks korda läbinuna ei märganud rohkem ühtegi viita ega kadakaid ka. Ju me siis ei osanud otsida.
Jätkasime Kassariga – kiviaiad, tuulikud, Leigri kuju, kiigeplats, seejärel eine grillis “Lest ja Lammas”, kusjuures lammast neil tol hetkel pakkuda ei olnud :D. Kõhud täis ning suund “Hiiu Villa” – minu lemmikteema ning selle külastamisest ei oleks olnud mingil juhul olnud nõus loobuma. Ma ei tea, kas on mõtet siia neid pilte vanadest, kuid siiani korras ja töötavatest (!!!) masinatest panna. Las huvilised käivad koha peal ise ära ning imetlevad neid uunikume ja naudivad villa ning masinaõli lõhnade segunemist.

Väsinud ja osaliselt magavad lapsed autos, suundusime tagasi ööbimispaikka, oli kokku lepitud kohtumine omanikuga, et arveldada. Kujutate ette, siiani olime suhelnud ainult telefonitsi ning võtmed olid jäetud möki ukse ette rippuma.

Õhtused arveldamised tehtud, suundusime Kõrgessaarde – Ungru kivi.
Taaskord umbropsu minek, õnneks õigesti ja lõpus pool kilomeetrit matkamist viisid meid huvitava kivini. Suuruselt tilluke, võrreldes siis Kukka kiviga, kuid väga huvitav ajaloo ning pärimusega. Teerada palistasid küpsed põldmarjad ning suu ja käed said nendega lillaks määritud. Seega lisaboonus vaatamisväärsuse kõrval.

Õhtusööki “Rannapaargus” (jälle! Ju siis on hea koht) ma kirjeldama ei hakka. Pealegi saab kogu söögikohtade külastusinfot lugeda Nami-Namist.

Seekordne väsitav päev aitas kõigil kiirelt ning sügavalt uinuda, et hommikuks taas välja puhanult mökiga hüvasti jätta ja Emmaste poole suunduda. Sõru muuseumis uudistamise järel, einestasime kohalikus sadamakohvikus ning uurisime enne lahkumist ka taastatavat mootorpurjekat “Alar”.

Kuna majakatest möödumisel ning enne rannapatareide juurde jõudmist jäi ette üks ujumiseks sobilik rannake, tegime ka supluse. Vesi ole mõnusalt jahe, vast nii +19, kuid väga puhas. Soolasustki oli rohkem kui Pärnu poolkinnises lahes, ikkagi avameri.

Ja kuna üks retk ei saa lõppeda ilma puändita, kulutasime veel ühe tunnikese kraavi äärel kõlkuva auto välja sikutamiseks. Nimelt oli see patareide ja ranna juurde viiv teekene suht kitsas ja kui me üks teisest mööda sõitsime, sattus too auto esiratast pidi kraavi ja jäi pervele kõhu peale kõlkuma. Meiega oleks võinud sama moodi juhtuda, sest välja vaadates ei saanud arugi, et just sealt kohast üks suur kraav endasse kogunevad veed merre saadab. Lükkamine ei aidanud, köit meil ja tal polnud. Õnneks oli tal endine koolikaaslane lähedal ja sealt saadud köiega suutis meie auto tema oma välja sikutada. Lõpp hea, kõik hea. Kuna meil oli õnneks pisike ajavaru arvestatud, jõudsime õigeks ajaks ka praamile.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Ma tegelikult pelgan lastega reisimist, välismaale minemisest ei taha mõeldagi, aga kui neile anda piisavalt tegevust, võib üks selline ettevõtmine osutuda vägagi mõnusaks. Pikad igavad autosõidud ning mõned ootamist vajavad kohad välja arvatud… Nendes kohtades võtsin vardad välja ja kudusin :D.

6 mõtet “Puhkusereis Hiiumaale” kohta

  1. Heli

    Vahva. Nüüd on mul siis teie reisist lühikokkuvõte olemas.
    Ja see panga kild oli hea, ometi ta teil ju loodushuviline, peaks teadma, et on pank ja pank.
    Hiiumaad olen ma näinud. Ma tahaks samamoodi Saaremaad avastada, seni oleme ainult Kuressaares spaas käinud ja minu tungival nõudmisel teel sadamasse Kaali kraatrist läbi põiganud.

    Vasta
  2. egater

    Rebastemäe vaateplatvormilt oli veel eelmisel suvel võimalik Saaremaad silmata, aga sel aastal on puude kasv väga suur olnud.
    Aga reis on teil olnud tõeline sik-sak või edasi ja tagasi 🙂

    Täitsa tasub teine kord kohalikelt iidlastelt ehk nt minult nõu küsida – nii saaks ehk veel mõni ilus paik üles otsitud, mida muidu ehk otsida ei taipakski – nt kalurionn Kõpu kandis, või Ristna neem oma kividega jne.

    Vasta
    1. Meeli Postituse autor

      Ma üritasin planeerida nö ringraja meetodit, kuid sattus ikkagi sik-sak. Samas oli põnev.
      Ja hea meelga panen kõrva taha, et saab kohalikelt nõu küsida. Mulle väga meeldis ja hea meelega tuleks järgmiselgi aastal – nii palju põnevat on ju veel vaatamata.

      Vasta
  3. Maren

    Oi kui lahe lugeda! Ma oleks nagu ise nüüd Hiiumaal ära käinud! Aga kindlasti teen ise ka sinna oma esimese treti ära! Päikest teile ja edukaid uusi avastamisi!

    Vasta
  4. Ülle

    Mõnus lugemine! No kuidas me mõlemad peaaegu korraga esimest korda Hiiumaale suuna võtsime:) Ime, et korraga ei läinud…

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s