Meie peres on üks lihtne ja kergesti tehtav toit – kartulipuder. Aga aeg ajalt tahan midagi põnevamat, järelikult sorisin jälle Nami-Namis leidmaks värskendusi. Otsinguga sattuski ette põnev, samas lihtne, roog – kartulipaprika. Egas midagi, paprikaid oli just külmikus olemas ning kartulid sahvris. Kokku kulus tunnike, seega hirm kaua ei läinud ning pliidi ääres toitu oodates nälg silmanägemist ära ei võtnud.
Kuna sulajuust vedeles külmikus jõude, lisasin sellegi kartulipudrule – ja teate, kui mõnusa maitse see andis. Seega sai sinna lausa 2 sorti juustu. Naljakas, et lapsed seda uuendust heaks ei kiitnud, nad palusid edaspidi toiduga eksperimenteerimine lõpetada :D.
Eks ma ikka aeg-ajalt üllatan mõne uue katsetusega, ära on söödud kõik ja mõnest on kujunenud lemmik, mida olen juba mitmeid kordi teinud:)
Ülle, aga sa teegi natukene. Ja mehele midagi lihalist kõrvale.
Ja oh mind, rumalat. Kui endal kodus taimetoitlasi pole, siis ajan kõik mõisted sassi 🙂
Vastupidi, minu ovo-laktovegetaarlane sööbki muna ja piimatooteid. See, kes ainult muru näksib, on vegan.
Isuäratavad näevad välja, eriti kui (momendil:) ) tühja kõhuga vaadata. Mul ka ei taheta lasta köögis suurt eksperimenteerida…aga vahel tahaks nii teha midagi teistusugust kui tavaliselt.
Diana, see toit ongi maitsev! Lapsed lihtsalt pisut pirtsakad…
Heli, ovo-laktovegetaarlasele ei sobi, kuna sisaldab muna ja piimatoodetest juustu.
Ohoh, seda saan ma ka oma ovo-laktovegetaarlasele teha.
Pildilt näeb küll vaga isuäratav välja. MMMM…