Esmalt pitsid, sest alustasime ju Haapsalust. Armas väike linn, kus elavad andekad pitsimeistrid. Nende, uue ilmunud raamatu ja kohatavate tuttavate pärast sinna minek ette võetud saigi. Raamat on mitu korda juba läbi lapatud ja neljale motiivile silm peale pandud. Vähemalt ühe loodan sel aastal ära kududa.
Natuke pilte ka (vabandust kehva kvaliteedi pärast).
Mina pitsi ei kudunud, autosõidul lihtsalt on seda kehva teha. Seega võtsin kaasa poja kampsuni.
Ah jaa, Haapsalus oli nii toreda nimega galerii, et lihtsalt ei saanud jätta pildistamata 🙂
Seejärel kivid. Kui me 3 aastat tagasi alustasime Eestis suuruselt 10.kiviga (mh, rändrahn ja mina nimetan kiviks – tõeline ülbus) – Kukka kiviga, ja eelmisel suvel käisime suurimat – Ehakivi – uudistamas (ligi ei pääsenud), siis sel korral oli sihiks ümbermõõdult suurim (mahult nr 2) – Kabelikivi Muugal. Vaat see oli alle võimas vaatamisväärsus. Imetlege ka…
Varsti hiilib ligi kooli- ja lasteaiaaeg ning ka minu kudumishetked vähenevad. Loodan siiski vardaid liigutada ja jätkuvalt teid mõne asjaga üllatada.
Haapsalus oli tõesti tore ja minulgi raamat korduvalt läbi lapatud. Omad lemmikud samuti olemas ja kui vähegi aega saan, siis plaanin kindlasti suurima lemmiku salliks ka kududa.
Uhked on need suured kivid, väga väärikad!
Triin, ära piirdu ainult ühega 😉
Nii kahju, et ma sind seal ei kohanud 😦
Aga oli tore päev sul ja Haapsalu on üks mõnus koht siin Eestimaal!
Väga tore puhkus Eesti pits! Nüüd mul on unistada…
Ülle, tõesti kurb, et me üksteist ei näinud. Aga järgmisel aastal paneme kohtumispaiga kellaaja täpsusega paika 😉
Antonina, spasibo!
Meeli, kindlasti ei piirdu ma ühega 😀 Kuid ilmselt sel aastal lihtsalt rohkem ei jõua … Järgmisel aastal teen kindlasti veel, sest sallid on mõnusad ja mustrid on ju nii kaunid 🙂
Tundus, et oli imeline päev! Ja hea, et mina veel omale uut pitsiraamatut pole saanud :). Muud tööd ju on ootel. Aga poja kampsun tõotab tulla väga äge. Ootan huviga!