Lugu sellest, miks mõni töö venima jääb…aga siiski õnneliku lõpuni jõuab.


Kui oled harjunud, et mõni sündmus (siin kohal mõtlen sünnitusi) on kogu aeg hilinenud, siis võtsin poolteist nädalat enne esimest tähtaega vardad ning lootsin kahe nädalaga (sest ega ma siis ka tähtajal lootnud maha saada, ikka nädal või pigem kaks hiljem :D) veel ühe puuvillase kampsuniga valmis saada. Eriti seetõttu, kuna kudusin kõige väiksemat suurust. Seda kampsunit soovis me kolmas tütar, kellele teise õe kirju kampsun oli sügavat muljet avaldanud ning tekitanud soovi ka ise taolist mõnusat “hõlsti” kanda.

Sand and fox3

Palju ma siis kududa ei jõudnud, ainult 2 päeva, enne kui prioriteedid muutusid. Kuid siiski olin need 2 päeva täielikult sellele kampsunile pühendanud ja seetõttu oli valmis 2/3 kehaosa. Nii ma siis vaikselt tite kõrvalt jätkasin (õnneks esimesed elunädalad ainult süüakse ja magatakse, seega jäi kudumiseks piisavalt aega). Siiski suutsin esimesel korral varrukad natuke kitsad ja liiga lühikesed kududa. Mis muud, kui harutasin nood jälle üles, lisasin paar täiendavat silmust ning võtsin kudumiseks ka suuremad vardad. Teine katse õnnestus. Ja nagu näete, siis triibudki kampsunil on teist moodi – lihtsalt põnevuse pärast.

Sand and fox1

Taskute servi palistavad nöörpaelad (I-cord) lahendasin seekord teist moodi – kudsin need hoopis hiljem tasku serva külge, selle asemel et juhendi järgi nendest taskute kudumisel alustada.
Sand and fox tasku
Tehnilised andmed:
lõng: helebeez on tegelikult 4-kordne puuvillane kangastelgede lõim (arvatavasti paarkümmend või veelgi rohkem aastat vana) ja oranz on siiani minu vailedamatu lemmik puuvillane Sandnes Garn Mandarin Petite; kogu kampsun kaalub 276g;
vardad: keha nr 3mm, varrukad nr 3,5mm, taskud ja soonikud 2,75mm.

Tegelikult kulus kudumiseks kokku natuke üle 3 nädala, kuid nagu ikka jääb projekti lõpetamine piltide taha – neid paari klõpsu ei suutnud kuni tänaseni ära teha. Aga lõpp hea, kõik hea. Nüüd ei võta uut tööd enne käsile, kui Käsitööaida koostellimisest lõng kohale on jõudnud. Seni aga üritan olla tubli ja ühte pikale veninud tegemist vapralt edasi kududa. Selle progress on pildilt näha 🙂
Pemberley 2

10 mõtet “Lugu sellest, miks mõni töö venima jääb…aga siiski õnneliku lõpuni jõuab.” kohta

  1. Kair

    Palju õnne! – kudumine vastsündinu kätel on tõepoolest mõnus… aga see aeg saab kahjuks nii kiiresti ümber. Jõudu-jaksu kasvamisel ja kosumisel!

    Aga hõlst on igatahes lahe… eriti armas detail on minu meelest seest triibulised taskud. Ja muidugi jään huviga ootama Pemberley valmimist. Pean lugu täisvillasest lõngast kirjatud asjade kudumisel, koepind jääb minu meelest just siis kõige ilusam. Samas olen siiralt kade inimeste peale, kelle nahk täisvillase kandmise ihu vastas probleemideta välja kannatab. Ise kahjuks pean piirduma valdavalt sokkide-kinnastega.

    Vasta
    1. Meeli Postituse autor

      Aitäh, Kairi!
      Mind on õnnistatud jah mittetundliku nahaga, lapsed ja mees on seevastu vägagi hellakesed. Konkreetselt selle “Pemberley” teen siiski õele, kes ka kannatab samuti väga hästi täisvillast.

      Vasta
    1. Meeli Postituse autor

      Tänan, Tiina! “Hõlst” – no ei ole paremat sõna, et sellist pealevisatavad asja kuidagi teist moodi nimetada 🙂

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s