Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Posts Tagged ‘knitted lace dress’

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna kõige pealt tagasi aastasse 2013. Tol sügisel algas vanemal tütrel viimane põhikooli aasta. Pakkusin välja idee, et teen talle kootud lõpukleidi. Olime käinud suvel Haapsalus (toonases Haapsalu rätiku muuseumis) ning sealsed pitsilised kleidid meeldisid tallegi väga. Liina blogis on pilt sellest muuseumis eksponeeritud imekenast kleidist, mis meile silma jäi.

On ju imeline!

Ma ei mäleta enam, mis oli põhjuseks või kas seda üldse oli, kuid põhikooli lõpetamiseks ei olnud mul kleidi ideedki veel korralikult paberil. Samas 2014.a augustiks olime jõudnud arusaamisele, et kleidi materjaliks võiks olla siid ning septembriks jõudiski Jaapanist kohale paar pooli siidlõnga. Olen selles kirjutanud ka ühes varasemas postituses. Nii siis algas gümnaasiumiaste suure koguse siidlõnga ning kleidi visuaalse nägemusega – põlveni, alt laiem, ümara kaeluse ning pikemate varrukatega.

Esimese kleidi disainisin A-lõikelise, kõrgendatud pihaosaga. Kirjutasin hoolega oma tegemisi üles, et kui peab midagi korrigeerima, on kohe märkmed võtta ning tulevikukski vajalik info saadaval. Korrigeerida tuligi päris mitu korda, algul kudusin kehaosa liiga pika, pidin üle 20 ringi tagasi harutama. Ja siidi harutamine….kes on proovinud, see teab.

Ülaosas tahtsin kindla peale minna, seega lappasin Ravelryt ning otsisin sobivat pulloveri, mille koetihedus ja tegumood sobiksid mu ideega. Leidsingi! Amélie.
Te ju teate mu armastust ühes tükis kootud asjade vastu, seega pidin selle mudeli varrukate ja kehaosa ühendamiseks looma enda meetodi, sest varruka ülaosa silmuste maha kudumine ja pärast käeaugu külge õmblemine ei kuulunud minu plaanidesse. Katsetasin päris mitu korda, enne kui tulemusega rahule jäin. Samuti ei meeldi mulle alt üles kootavate asjade puhul valmis varrukate ühendamine kehaosa külge, tekib tohutu paks ja kitsas silmustepundar ning paar ringi tunnen end tõeliselt ebamugavalt, silmused ei liigu ning käsi läheb nende kudumisel krampi. Lihtsam lahendus oli luua vajalik varrukasilmuste arv heegelketile ning varrukad pärast hoopis ülalt alla kududa. See idee määras muidugi ka ülaosa ja varrukate mustri – piisavalt hõre, et pisike nihe mustris pärast silma ei hakkaks.
Kui mõelda, et lõpuks tuli peita ainult 8 väga libedat lõngaotsa, siis selle konstruktsiooniga olin kindel võitja :D. Ja nüüd on tulevikukski ideed ja kogemused võtta.

Alljärgnev pilt näitab ilmekalt, miks tuleb tööproove kududa – vasakpoolne on viimistletud varrukas ja parempoolne viimistlemata. On ikka suur vahe, eksju 😀

Nii aga läheme looga edasi. Liivakarva kleit sai 2017.aasta alguses valmis. Otsisime poest aluskleiti, leidsime ühe Lindexist. Kodus peegli ees keerutades ei tundunud see kõike kaunim variant olevat…

Siin on augureast läbipõimitud sinakasroheline lint, et kingadega sobiks. Varus on ka kuldpruun lint ja sellise värvi jaoks ootavad kapis beezid kingad. Vahelduslikkust jagub 😀

Egas midagi, veebruari lõpus alustasin teise lõngaga uut kleiti, korrigeeritud plaan nägi ette kahanduste lõppemist puusal ning vöökohas põhivardast 2,75mm köömeke peenemate varraste kasutamist, natuke sellega seoses ka mustri muutust, sest rinna alune läbilõige enam ei sobinud ja seelikuosa muster tuli sujuvalt ülaosas mustriks kahandada. Hea, et kõik märkmed alles olid, kudumine läks kohe selle võrra libedamalt, isegi hoolimata sellest, et skeeme pidin uuesti joonistama, ja mai alguseks olin nii kaugel, et võisime minna Sindi toreda õmbleja Jana juurde aluskleiti tellima. Alusseeliku unustasime sootuks… Aga hõika oma soov Universumisse ja sa saad vastused :). Tänu Piretile, kellele oma muret kurtsin, leidsime meid abistanud haldjast õmbleja Annely. Ta tegi päevaga pisikese armsa särtsaka alusseeliku.

Et kõik täiuslik oleks, tuleb ka õiged ehted ja kingad leida. Pärnus on üks vahva kinga- ja kotipood – VB Kinga- ja kotiäri, kus on igale maitsele imekauneid kingi. Kahjuks ei olnud aga meile sobivat numbrit. Tegin kiirtellimuse amazon.uk-st ning kolme päeva pärast olid ka kingad olemas. Ehetega läks hästi, tütre ehtelaekas on igat sorti ja masti riputamise asju. Sügav kniks ja kummardud oma õe ees, kes need imelised kaunistused kunagi talle teinud on.

Mida see pikk lugu mulle õpetas? Kõik on võimalik. Ja alati laheneb kõik täpselt nii nagu peab.

Kui nüüd kellelgi kripeldab küsimus, kas sellest kleidist muster ka sünnib, siis pean tänase päeva seisuga tunnistama, et ma ei tea. Kui õpin ära erinevate suuruste tegemise (matemaatika mulle ju tegelikult meeldib), siis on lootust 😉

Aga võib olla peaks alustama pitsilisest seelikust?

Advertisements

Read Full Post »