Suur nelinurk / The big Quadrangle

Blogis on vaikne. Lihtsalt pole millestki veel kirjutada. Idee ajab teist taga, kuid aega napib. Mulle on jäänud ainult tund hilisõhtul ja siis olen juba nii väsinud, et jõudlust ei ole. Aga parem natuke, kui üldse mitte midagi.

Otsustasin nüüd lõppude lõpuks juba sügisest valmis olevaid skeeme hakata kuduma. Varrastel on nelinurkne pitsiline välisäärest keskpunkti kootav rätt, mustandinimega “Quadrangle”. Ülesloomine oli paras katsumus, ega siis ole nalja asi lugeda (ja märkida) üle 1000 silmuse. Sain (järjekordselt) õige silmuste arvuga hakkama! Järgmisena tuli need silmused sättida korralikult ringiks, ilma keerdu sisse laskmata. Sain ka tehtud.

 

Ja kui nüüd 14 ringi on kootud, võin ülekontrollida, kas ühendamine tuli korrektselt välja.

Võin tõdeda, et nööpnõelte abi on olnud suurepärane – räti algus on perfektne ilma keeruta ring. Nüüd pole muud muret kui ainult edasi kududa 😉

 

(Huvitav, kas peaksin sellest mustrist ka pooliku, st kolmnurkse variandi tegema?)

 

Andke aega!

Usun, et paljud teist on samas olukorras – muudkui teed ja teed, kuid valmis ei jõua, sest ikka ja jälle tuleb midagi vahel. On selleks siis kodused toimetused, haigused või mõned muud ootamatud olukorrad (lõng saab näiteks otsa :)).

Sestap ei ole veel ühtegi korraliku valmistööd näidata. Tegin seepärast endale lausa distsiplineerimiseks nimekirja ning seal on praegu esimesel kohal retuusid. Külmad ilmad on juba kohal ning seetõttu tuleb vardaid eriti ruttu liigutada (momendil õnneks pooleteisene magab ning saan lisaks vardaliigutamisele ka ühe kiire postituse teha :D).

Nimekirjas on nii tellimustöid, testkudumisi, kudumeid enda perele ja sõpradele. Ja ikka ilmub taas midagi pakilist, mis nimekirja pikemaks lükkab. Tegelikult on ju tore, sest ma armastan kududa! Ainus, mis mind kurvaks teeb on vähene aeg ja et enda ideed (looming) ei jõua kuidagi paberilt varrastele (loe: tolknevad nimekirja lõpus). Tundub, et pean oma disainid lihtsalt jõuga seal nimekirjas ette poole lükkama, sest küpsemas on idee üheks uueks salakudumiseks 😉

Suvine rohelus

Kudumises on kiired ajad, kus suvele omaselt lokkab värvidest roheline.

Juhuseid ei ole olemas, ju siis oli mu soov Asja seda uut disaini kududa nii suur, et Universum sättis mind testimise kuulutamise ajal arvuti taha. Ma olin esimene! Õnneks! Sest minu suurus on kõige tavalisem ja saabki esimesena ka alati täis. Nii ma siis mõnulen Malabrigo Sock lõnga (värvitoon Lettuce) ja 3,5mm varrastega – vägagi teraapiline.

Kui ilmad on vihmasemad, mitte nii rõõmsalt päikeselised, siis koon Veera disaini. See tuleb hilinenud sünnipäevakingitusena Kerlile. Selle mõnudeks on jämedamad vardad ja kahekordselt võetud Holstgarni lõng. Tegelikult see alustamine lõnga taga ootaski, laos lihtsalt ei olnud soovitud tooni lausa paar kuud. Holstgarni puhul on suureks boonuseks võimalus osta lõnga ühes tükis, st 500g või 1kg poolidel. Ja värvitoone on seal ka päris laialt valida, mis sest et mõni kord on ekraan petlik ning lõng tuleb ise ületoonida.

Järgmisena loodan kuulutata uudist uue pitssallimustri avaldamisest. Seniks aga kirjaliku juhise järgi testijatele palju jõudu!

Üht, teist ja kolmandat

Eile oli õhtul ootamisaega vaja sisustada. Otsustasin teha roosimise proovitöö, sest Isetegijas kooskudumise roositud sõrmikud on mul jätkuvalt ootel. Võtsin vardad nr 1,25mm, 10/2 jämedusele vastava lõnga (Cascade fingering, 100g=500m) ning lõin üles 70 silmust. Proovitöö tuleb ju kududa ringselt, kuna vähemalt minu kudumistugevus ringselt erineb edasi-tagasi kudumse koetihedusest. Väike motiiv õpetusest sai ka peale roositud – ei olnudki ületamatult raske.

Võtsin joonlaua välja ja mõõtsin oma proovitöö üle. 5 cm-l oli 22 silmust ja 30 rida. Tunudb, et olen lõdva käega kuduja, oleksin lootnud veel suuremat silmuste arvu. Eks võtan veel peenema, 1mm vardad, ja teen nendega ka ühe proovimise.
Varrasteks olid Addid, mis peavad hästi vastu. See õnnetu kõverik pildi allosas on kahjuks peale istumise tulemus, ma tänan õnne, et varras püsti ei olnud, kui ma diivanile maandusin :).

Varraste jutu jätkuks katsetasin täna ka venitusvardaid, mis Lõngasahvrist tellisin. Sellise kaarjate joontega kudumite vormimiseks on need küll väga head. See oli küll alles esimene katsetus, aga neid tuleb ju veel ja veel :D.

Nüüd veel üks huvitav pilt, siin on lõpuks valmis saanud roheline mudel, halli varianti olen juba ammu esitlenud. Kui sokkide vormimiseks kasutatakse sokijukusid (mida mul pole), siis mütside puhul on üldjuhul kasutusel õhupall. Leidsin, et oluliselt lihtsam on passida müts pähe hoopis 4-liitrisele purgile :).

Loodetavasti ma nüüd pean vähemalt aasta lõpuni vastu ja ei alusta uusi kudumisi, vaid püüan tubli olla ning poolikuid lõpetada (2 pitssalli ning siidist kleit). Aga tundes end piisavalt hästi, kihla vedama selle lubaduse peale ma ei hakka.

Värvitsüklid

Vaatasin oma viimaseid töid ja avastasin oma hämmastuseks, et olen olnud nö tsüklis, värvitsüklis :).
Suvistest töödest on enamus sinistest toonides, 2 suurt kampsunit ja sokipaarid.

Augustis sekkus liivakarva beez – müts, käpikud, siidist pitskleidi (pilt puudub) ja alpacast kampsuni alustamine.

Täitsa põnev, mis värv järgmisena tsüklisse lisandub :). Värvuste tähenduste kohta saab lugeda siit ja siit. Ja kui teil on häid viiteid (ka inglise keelsed sobivad) värvuste kohta, palun jagage neid kommentaarides.

Nüüd aga peale haigusnädalaid taas hoogsamalt kuduma, et saaks lõpuks mõne valminud töö ette näidata.

Lugu sellest, miks mõni töö venima jääb…aga siiski õnneliku lõpuni jõuab.

Kui oled harjunud, et mõni sündmus (siin kohal mõtlen sünnitusi) on kogu aeg hilinenud, siis võtsin poolteist nädalat enne esimest tähtaega vardad ning lootsin kahe nädalaga (sest ega ma siis ka tähtajal lootnud maha saada, ikka nädal või pigem kaks hiljem :D) veel ühe puuvillase kampsuniga valmis saada. Eriti seetõttu, kuna kudusin kõige väiksemat suurust. Seda kampsunit soovis me kolmas tütar, kellele teise õe kirju kampsun oli sügavat muljet avaldanud ning tekitanud soovi ka ise taolist mõnusat “hõlsti” kanda.

Palju ma siis kududa ei jõudnud, ainult 2 päeva, enne kui prioriteedid muutusid. Kuid siiski olin need 2 päeva täielikult sellele kampsunile pühendanud ja seetõttu oli valmis 2/3 kehaosa. Nii ma siis vaikselt tite kõrvalt jätkasin (õnneks esimesed elunädalad ainult süüakse ja magatakse, seega jäi kudumiseks piisavalt aega). Siiski suutsin esimesel korral varrukad natuke kitsad ja liiga lühikesed kududa. Mis muud, kui harutasin nood jälle üles, lisasin paar täiendavat silmust ning võtsin kudumiseks ka suuremad vardad. Teine katse õnnestus. Ja nagu näete, siis triibudki kampsunil on teist moodi – lihtsalt põnevuse pärast.

Taskute servi palistavad nöörpaelad (I-cord) lahendasin seekord teist moodi – kudsin need hoopis hiljem tasku serva külge, selle asemel et juhendi järgi nendest taskute kudumisel alustada.

Tehnilised andmed:
lõng: helebeez on tegelikult 4-kordne puuvillane kangastelgede lõim (arvatavasti paarkümmend või veelgi rohkem aastat vana) ja oranz on siiani minu vailedamatu lemmik puuvillane Sandnes Garn Mandarin Petite; kogu kampsun kaalub 276g;
vardad: keha nr 3mm, varrukad nr 3,5mm, taskud ja soonikud 2,75mm.

Tegelikult kulus kudumiseks kokku natuke üle 3 nädala, kuid nagu ikka jääb projekti lõpetamine piltide taha – neid paari klõpsu ei suutnud kuni tänaseni ära teha. Aga lõpp hea, kõik hea. Nüüd ei võta uut tööd enne käsile, kui Käsitööaida koostellimisest lõng kohale on jõudnud. Seni aga üritan olla tubli ja ühte pikale veninud tegemist vapralt edasi kududa. Selle progress on pildilt näha 🙂

Pisikesed, aga vajalikud

Ega tööpäeva õhtuti käsitööalaselt midagi teha jõua – 10 päevast tundi oled kodust eemal ning ülejäänud tunnid mööduvad pliidi ääres ja lastega koos õppides. Uni murrab juba 10-st…
Natuke aga nädalavahetustel jõuab nokitseda. Seekord saab näidata mitte küll suuri asju, need edenevad ju väga visalt, kuid pisemad eelmise nädalavahetuse tegemised võiks ju välja käia. Pealegi on muidu siin üks suur vaikus kuude kaupa.

Niisiis. Müts nr 1 – Dripping on the side. Kudusin Liisile tema enda kedratud lõngast ühe äärmiselt mõnusa lotumütsi. Lõng on tal tehtud chow chow karva ja lambavilla segust, värviüleminek tuleneb koerakarva sisalduse kasvust – algab helehallilt, kus on lisatud 10% koerakarva ja lõppeb tumehalliga, kus koerakarva sisaldus küünib 90%. Et siis teatud maa tagant koerakarva sisaldus kasvab 10% kaupa.

Et mütsikudumine nii kiirelt edenes, haarasin ruttu järgmise mütsimustri – taaskord poolatari poolt loodud – järele. Juba ammu olin tahtnud seda kududa ning õnneks selline muster meeldis ka tütrele – nii nüüd saab ta “sügiseste lehtedega” ringi jalutada.

Täna hommikul pidin häda sunnil õmblusmasinalt tolmu ära pühkima ja laua alt laua peale tõstma – padjapüürid annav üksteise järel kaltsukoti kandidaatidena märku ning nüüd oli karjuv vajadus uute järele juba nii suur, et tuli see töö ette võtta. Jumal tänatud, et olen kunagi suutnud Kreenholmi kvaliteetset kangast kappi seisma osta (khm, khm, tegelikult küll ostsin kunagi selle kanga mõttega tekikotiks teha, kuid nagu aru saate, siis mõtteks see jäigi). Nüüd kulus marjaks ära ja nii vuristasin 10 nn taskuga padjapüüri valmis – ilusad värvilised ning mugavad kasutada. Paar aastat on nüüd selle koha pealt jälle hooleta ;).

Õhtul peaks poolikud kampsunid ja sallid käsile võtma. Täitsa piinlik, et ma ei suuda ainult ühele projektile keskenduda. Ausõna, enne ühtegi uut tegemist varrastele ei võta, kui vähemalt üks neljast sallist või kolmest kampsunist on lõpetatud. Kõige tihedam rebimine käib salli Ood nuppudele testkudumise ja Malabrigo Sock lõngast Dark Unbound vahel. Vaatame, kumb võidab :D.

Tänane ilm oli kena, soe, pilves, erilise tuuleta – ideaalne talve ettevalmistusteks. Pühkisime lõuna ajal katused ja vihmaveerennid okastest/okstest puhtaks, rehitsesime need maast kokku ja vedasime põletusele – see mis tossab, ei ole teps mitte suitsuahi.

Loodus on jätkuvalt värviline – isegi lilled õitsevad, nii et lõpetuseks veidi silmailu. Kauneid sügispäevi!