Tag Archives: taimed

See maitsev põhjamaa sidrun…

Tore, et mul aias kasvab mühinal põhjamaa sidruniks kutsutud taim – ebaküdoonia. Kõvasti vintsutatuna – ikkagi mitmeid kordi ümber istutatud – otsustas ta tänuks kevadel saadud kärutäie kompostmulla eest kinkida sel sügisel 3,5 kg vilju – osad suured ning kollased, mõned pisemad ning veel rohekad. Siirupiks kõlbasid kõik.

Mugav inimene nagu ma olen, lõikasin vilja pooleks, urgitsesin seemned välja ning lõikusin viiludeks. Seejärel viljadele nendega võrdses koguses suhkrut peale ning külmikusse 1,5 päevaks seisma. Aeg ajalt segasin. Peale kurnamist panin siirupi purki ja sahvrisse.

Viljaliha jäänukid keetsin pehmeks, lisades ikka kõva koguse vett, püreerisin ning sain hapuka paksu keedise, mis sobib hästi tortide vahele. Lihtsalt pudrule panna on liiga vänge :).

“Mida siis veel võiks teha?” hakkas mõte järgmisena tööle. Prooviks õige jäätist! Täpselt nii nagu sidrunist tehakse.

Mõeldud, tehtud:
100 g võid
3 keskmist muna
2,5 dl ebaküdooniasiirupit
4 dl vahukoort
soovi korral ka 2 spl alkoholi

Või sulatada, lisada lahtiklopitud munad ning hoides potti nõrgal kuumusel, segada, segada, segada, kuni kreem pakseneb. Võta tulelt ning jahuta. Hea on seda kreemi hoida enne jäätisemasinasse panekut 4 tundi külmikus.

Siis sega juurde vahukoor (ja alkohol). Nüüd või antud segu töötavasse masinasse valada ning poole tunni pärast väljub sealt leebelt hapuka maitsega kreemjas külm maius. Kel masinat pole, vahustagu enne koor ära ja siis segagu kreemiga. Sel juhul piisab sügavkülmas hoidmisel 6 tunnist, et jäätis taheneks.

Head isu!

Kaevetööd

Kes loodab näha aiapilte, siis võtke teamiseks, et pilte ei ole ja ei tule – fotoka akulaadija andis otsad. Ja millal uue saab…. Tuleb varuvariantide peale mõtlema hakata.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Pigem ikka labidaga vehkimisest – tegin juba teisele pojengile korraliku kasvamiskoha. Nimelt kaevasin kõige pealt taimed välja ja süvendasin istutusauku, panin istutusaugu ümber puitpalissaadi ja sisemisele poolele ka selle rohelise peenrapiirde vältimaks muru istutusalasse sisse kasvamist. Seejärel veidike kompostmulda alla ning taim koos väljakaevatud mullaga peale. Selliselt jääb nende juures veidi ruumi ka sibullilledele. Jaa, minu suured lemmikud. Peabki endale krookusi varuma, sest tulpe vast sel aastal juurde ei ahnitse. Niigi murran pead, kuhu neid mahutada – vaja lisapeenraid kaevata, ja jagan ülearuseid sibulaid tuttavatele laiali. Tegelikult tahaksin näidata sügislille (kahjuks sordinime ei tea) pilte – nad nii ilusasti praegu õitsevad, aga … põhjus on juba eespool toodud.

Rohenäpp

Ma olen viimased päevad pidevalt näppu pidi mullas siblinud – nii aias kui ka kasvuturbaga toas potte täites. Rohkem praegu siiski veel toas…
Enamusele tomatitest on nüüdseks täiendav mullakogus potti pistetud ning las aga ajavad lisajuuri.

Täna pikeerisin brokkoleid. Oma hajameelsusest jäid idanemiseks liiga kaua sooja katlamajja ning niiiiiii väljaveninud taimedega polnud midagi muud peale hakata. Tõsi, algul tahtsin juba minema visata ja uue külvi teha, kuid aiandusfoorumeid lapates sain julgust pikeerimist proovida. Näis, kuidas 36 taime selle ümberistutamise üle elavad.

Siis pistsin veel gladioolide pojukesi pottidesse eelkasvatuseks.
Kui väljaistutamise aeg käes, on nad juba kosunud ning jõuavad ehk sügiseks suurema sibula kasvatada. See pisikestest pojukestest täisjõus gladiooli saamine võtab kahjuks mitu aastat aega 😦
Täna harisin oma peenrajuppe, mis küüslaugust ning maasikatest vabad. Pistsin sinna talisibulat ning rediseid, (paremale jäävad küüslaugud, vasakule ülanurka karulaugud ning vasakul all paistavad sügisel üle jäänud nartsissid, mis ma lihtsalt sinna maha torkasin :)),
teise peenraossa – tühja mullapinda pole mõtet eksponeerida – torkasin jääsalatit, tavalist lehtsalatit ning spinatit (täiesti uus kultuur mu aias, vaatame kas õnnestub kasvatada).

Paistab, et päikeselised päevad teevad oma tööd hästi – ‘turkestanica’ hakkab õisi näitama.

Pilt on natuke kahvatu, lauspäikeses lihtsalt ei oska teha nii head fotot kui tahaks. Greigi ja Kaufmanni tulpidel on ka suured õienupud väljas, loodan järgmisel nädalal nende õitsemist näha.

Ja viimaseks silmailuks – õepoja sünni puhul –

tegi oma õie pühapäeval valla orhidee ‘Cambria’ – esimesel õievarrel on kokku 7 õit, neist 2 juba avanenud ning teisel õievarrel tuleb 5 õit.

Lihtsalt piinlik

Kuu ja rohkemgi on vahe peal kaduma läinud. Mitte et ma nii sama käed süles istun, aga viimistluseni asjad ei jõua. Näiteks on ammu valmis roheline linik, kuid venitusring millegi pärast viibib. Sama moodi nokitsen ühe salli äärepitsi kallal. Miks nii kaua, sellest kirjutan peale valmimist. Sokikonkurssist võtsin ka osa, aga nagu teada, siis enne konkurssi lõppu sokke blogis esitleda ei tohi.

Kohustuslikus korras teen peale tööd tiiru aias – ootan ja loodan tulpide õieilu puhkemist. Tänase seisuga lubab midagi varsti näidata eelmisel sügisel maha pandud uus sort ‘Turkestanica’ (eesti keeli paarisõieline või mitmevarreline tulp – tea kumb nüüd õigem oleks). Teistega läheb nähtavasti poole maini…

Vähemalt aknalauad rohetavad. Mu töötuba on tomati ja maitsetaimede potikesi täis – see annab mulle võimaluse välja vabandada (ja edasi lükata) suure kevadtöö üliaeglast edenemist. Loll, kes vabandust ei leia :D.

Tee tööd ja näe vaeva…

Algus...

Meie mändide all on pinnas vaene, peal õhuke huumuse- (või ka turba)kiht ning all pool liiv. Seega on isegi lillede kasvatamiseks vaja pinnast välja vahetada. Eelmisel nädalal lõpetasin (või õigemini peaaegu lõpetasin) omale uue peenra tegemise. Mu selg ei ole sellega siiani leppinud…

peenar valmimas - poolenisti täidetud

Asjaolusid raskendasid veel männijuured ning kaldus maapind, mis õnneks ei ole väga järsk, kuid nöögib ikkagi. Momendil ma ei julgenud just selle plastikust serva pärast peenart ääreni mullaga täita – tagaosa vajub mulla raskuse all lihtsalt maha. Siin ei olegi vaja kaldeid kraadides (nagu teedel küngaste ja orgude vahel siltidele märgitud), siin mängib 10 cm kõrguste erinevus juba suurt rolli, ja sunnib aiapidaja ajusid tööle. Seetõttu sai asjaolude sunnil praegu pandud ajutine peenrapiire – see mida poes müüakse. Hiljem, vast järgmisel suvel, tuleb vähemalt kanarbiku poole jäävale osale tugev plekist puitäärisega serv.

Oma istutusplatsi said sinna elulõng, üks kingitud potiroos ning mõne aja pärast ka suur hulk tulpe. Ja neid on veel teistessegi kohtadesse vaja maha panna. Viimati Tallinnas käies ei suutnud ju mõnda uut sorti soetamata jätta – turkestanica, T.clusiana “Lady Jane” ning ‘Nightrider’. Neist kaht esimest olen juba ammu igatsenud.

Selline näeb välja mu sügisene peenar…
üksik roos

Pisut aiatöödest

Esimesed tulbisibulad (‘Zombie’, hele- ja tumekollane tulp) võtsin üles 10.juunil. Pealsed olid juba peaaegu kollased. Jätsin neile siiski varred koos lehtedega külge ning tõstsin sildistatud karpidega puusarasse kõrge riida otsa kuivama. Ja siis nii riburada olen peaaegu kõik tulbisibulad üles kaevanud, viimased said kuivama eile (‘Flaming Spring Green’, ‘Lustige Witwe’ ja see nimetu kõrge roosa tulp). Ainukesed, mis sel aastal maha jätsin, olid looduslikud tulbid – ei ole lihtsalt kuivatamise ruumi (praegugi kõik puuriidad kuuri all on neid kaste täis). Eks ma pean nüüd neile uut ja soliidsemat peenart sügiseks ette valmistama hakkama….

Suur mure on kiviktaimlaga. Õigemini tekib juba küsimus, kas mul seda üldse mõtet on teha. Asi nimelt selles, et koht, kuhu ma teda plaanin, on nii vaarikajuurikaid ja osja täis, et nende vastu ka mitmekordne peenravaip vist ei aita. Kive on külluses, ju siis tuleb neile mõni muu otstarve leida või kiviktaimla asukohta muuta (seda on ülimalt raske teha, sest päikeselist kohta, kuhu ta sobiks, mul rohkem praktiliselt ei ole).

Mustikad aiatööde alla ei käi, kuid nii mõnus on uksest välja astudes end neid sööma unustada. Peab mõni päev katsuma talveks ka korjata. Kuigi üleelmise aasta 25 ja eelmise aasta 15 liitrit jääb seekord vist kättesaamatuks.
mustikad
Siin pildil on tegelikult neist põõsastest juba “üle käidud” 😀

Esimesed aiakülvid

Märk maha, et panin eile oma improviseeritud kasvuhoonesse (kes teab, see teab :D) seemnelindiga salatsibula, redise ning jääsalati. Vaatame, kuis idanevad ja meie heitlikele ilmadele vastu peavad.

Lillepeenar sai võõrasemade näol esimese täienduse.

Põõsasmaranate kärped pistsin ka ühte peenrasse. Igal aastal on mõni kasvama läinud ja mu hekile täienduseks saanud.

Tubastest taimedest pikeerisin 5 tomatit, 4 sultan-lemmaltsa ja 5 madalat valget astrit.