Sildiarhiiv: tikkimine

Tikkimisest

Rootsipõimingus rätt


ei, ikka põimimisest – Rootsi Põimingust, mida ma käisin juba novembri algul õppimas. Eks ta vana võlg ole (punastan), aga no kuidagi ei saanud neid puuvillasest lõimelõngast kootud pitse külge õmmeldud.

Eks ma värvidega üle pingutasin. Kui juba võtta üks värviüleminekutega lõng, pole neid erinevaid värve rohkem vaja – läks liiga kirjuks kätte ära. Aga ega enne teada saa, kui järele pole proovinud :D.
Nondele potsikutele tahtsin midagi vahele teha. Kaasa antud mustrinäidistes ühtegi sobivat ei olnud, leiutasin midagi siis ise…

Potsikute vaherida

Teravatipuliste rombide asemel oli soov saada pehmemaid ja laugjamaid – need õnnestusid Kadri näpunäidete abil väga ilusti.

Tömpide tippudega rombid

Kogu mu põiming mahub siia pildile

Kogu põiming

Kahjuks ma põimimispisikuga ei nakatunud, aga olen ära ütlemata rahul, et Kadri käe alla põimimise selgeks sain. Meistri näpunäidete abil muutus raketiteadus täiesti teostatavaks käsitööliigiks ja iial ei või öelda, et ei iial enam :D.

Pisikesed tegemised

Ega aastalõpu hingamises enam miskit suurt valmis saada jõua, seega tuleb juttu väiksematest tegemistest.

Ühed sokid – kohrutatud lehed (Embossed leave socks). Lihtne kuid kaunis muster, kand nö. tavaline, seega kerge kudumine. Pildid kahjuks õhtul tehtud, kuna nad läksid kohe kingikottiga uuele omanikule.

Üks sokkidest tuli nii täpselt välja, et peitmiseks jäi 4 cm lõngaots…. Teisest sokist jäi veidi rohkem alles, kuid kokkuvõttes oli 300 g lõngast need juba kolmas paar, mis ma valmis kududa jõudsin.

Siis tegin lõplikult valmis muhu tikandiga mobiilikoti. Selle paneme tikkimismaratonile kirja.

Kahjuks jäi mu põhiline maratonitöö tähtajale jalgu, temast on valmis vast 1/4.

Kas tuleb tuttav ette? Ja, jah, Glockel’i “Endless love”.


Ise PCStich’iga mudisin, kriitilise pilguga vaadates on mul õpiruumi veel palju. Et praegu siis veel poolik, aga kindel see, et järgmisel aastal saan valmis.

Sellest aastast jäävad järgmisse lõpetamist ootama “Viljapea” sall, kootud koer ja vist ka “Krista”.

Nõeltest ja lõngadest ehk Muhu tikand


Kui Isetegijas kuulutati välja Muhu tikandi õppepäev, tuli kiirelt tegutseda ja nimi kirja panna, sest selge see, et tung on suur ja kohti ei jätku. Egas naljalt nii head õppimisvõimalust koju kätte tooda. Müts maha Susa ees, kes vajadusel igasugu toredaid asju organiseerib.

Et meistrite töödest veidi aimu saada, vaadake ühe meie viiest õpetajast, Sirje Tüüri, imelisi tikandeid.

Nii siis alustasime Pärnus 21.novembril Maarja-Magdaleena gildi majas Muhu tikkimiskunsti võludega. Õpetajate poolt oli töö toorik ning lõngad, meie pidime kaasa võtma õpihimu. Ja seda oli meil kõigil palju!

Mina muidugi ei taibanud enne uurida, missugused nõelad on tikkimiseks sobivad. Kuna kodus oli paar tavalist tikkimisnõela olemas, lootsin nendega hakkama saada. Aga võta näpust, minu nõelad number 20 olid liiga suured. Õnneks sain sõbrannalt laenata õiged – nr 24 – nõelad ning töö sai alata.

Kulus 4 tundi, kus näidati õielehe, viljapeade, rukkilillede ja lihtsate lehtede tikkimisnippe – iga jaoks jätkuski umbes tund harjutamist. Näpud jäid nõelaga riide torkimisest valusaks, kuid tikandi lummust see ei kahandanud.

Isegi mu vanim järeltulija oli tikandist nii sissevõetud, et ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui tal enda arvates nii hästi välja ei kukkunud, kui ta tahtis. Nii et õhtuks ka veidi meie peres draamat…

Teiste osalejate muljeid ja töid on mitmetes blogides, näiteks siin Susa jutt, siin Farfalla muljed, siin Rena tikkimistöö.
Enda tikandi sain eile (01.detsember) lapse haigevoodil istudes valmis. Siin ta siis pressituna, varsti saab ta endale ka korralikud õmblused ning paela.

Ma nüüd ei tea, kas seda tööd valmiskujul ka tikkimismaratoniks esitada tohib…. aga loodan, et keegi viltu ei vaata. Ikkagi ise tehtud, mis sest et seal osalejate poolt võib 25 mobiilikotti tulla 😀 – mitte ükski ei ole kriipsu pealt sarnane.

Mis siis kokkuvõtteks. Loomulikult on arenguruumi veel küllaga, kuid esimese katsetuse kohta olen ise väga rahul.