Rannaliiv

ehk ühe seeliku saaga, mis veel oma lõppu leidnud ei ole.

10.märts
Alustasin suure hurraaga, ilus seelik ja muster tundus lugedes ka lihtne olema. Esimene tusatuju tekis praktiliselt kohe – pahempidised keerdsilmused, no need tulid ikka väga vaevaliselt. Õnneks oli neid kokku ainult 25 rida. Järgmine komistuskivi – silmusemärkijate asetus. Ma ei tea, kas olen kirjutatud juhendi lugemisel koba või on seal midagi siiski valesti kirja pandud, kuid esimes hooga kududes, ei hakanud muster klappima. Pidin 10 rida tagasi harutama ja uuesti alustama. Siis sain mustriga sina peale, aga avastasin, et muster ei “jookse” silmusemärkijatega kokku. Tegin korrektuurid ning lasin aga vapralt edasi. Algne harutamine andis mulle ka märku, et vahesiilude igal real olevad õhksilmused mulle ei istu – seega nüüd tegin neid üle rea. Samuti virisen, et ei ole korrektselt öeldud, kui palju silmuseid peab selles vahesiilul olema, kas 4 või 6 või hoopis 8? Nii siis tegin oma äranägemise järgi 6.

10.aprill
Üks apsakas veel – kuna ostsin kogemata 2 erinevat tooni lõnga, siis pihaosa kudusin tumedamast toonist ja heledamaga tegin pitsi, kuigi mõlema kudumisel kasutasin vardaid nr 3,5. Nüüd olen esimese pitsiosa lõppu jõudnud ja heegelniiti tundub vähe olevat järele jäänud. Otsustasin, et koon vahepitsi tumedama tooniga ja siis lõpuosa jälle heledamaga. Kui siis heledamast puudu tuleb, saan tumedamaga kogu loo lõpetada.

13.aprill
See tumedamas toonis vahepits näeb seal vahel väga nunnu välja. Olen oma otsusega rahul. (Lisatud 11.juuni: Kahju, et sellest pilti ei teinud…)

21.aprill
Lõpetasin kudumise, tõeline vaev on sellist raskust (~ 800 g) süles ja varrastel hoida. Lõpetamiseks pidingi uuesti tumedamat tooni kasutama, seda küll ainult kahel viimasel real. Nii et heledad 6 tokki kulusid kõik ära ja tumedamat jäi veel mõnikümmend grammi järele.
Peale mahakudumise lõpetamist avastasin oma suureks kohkumuseks, et seelik on mulle liiga pikk. Ja seda ilma viimistlemata. Nüüd murran pead, kas osta jalgu vaevavad tohutukõrged kontsakingad või leida mõni minust pikem naisterahvas, kes ihkab kanda sellist õhulist seelikut….

24.aprill
Otsustasin ikkagi harutada (tegin seda täna). Alumine ja vahepits (see teist värvi) ning 15 cm ülaosa pitsist tõmbasingi üles. Korjasin silmused uuesti vardale, lugesin üle, arvutasin vahepitsiks vajaminevate silmuste arvu ja kasvatasin puuduvad juurde. Nüüd koon vahepitsi, seekord siiski põhivärviga. Kui äärepitsil niidist puudu tuleb, siis kasutan seda tumedamat. On alles nöök…

23.mai
Jäi seisma, kuna lapsed haiged. Nüüd siis sain taas kätte võtta. Vahepitsi olin jõudnud enne haigusi valmis ja seega alustasin äärepitsi. Täna on veel 30 järjest pikemaks venivat rida kududa…

10.juuni
Sain lõpuks taas mahakudumisega ühele poole. Nüüd järgmine probleem – ümbermõõdult on poolteist mind. Ometigi tegin tööproovi ja selle järgi pidin võtma M suuruse, mis minu puhul on ka normaalne. See on välistatud, et selle kuumaga nii palju kaalus alla olen võtnud, 2 kilo on küll kadunud, aga see ümbermõõtu nii palju ei vähenda.

Nüüd olen selles seisundis, et kas harutada kõik üles ja teha uuesti, näiteks järgmiseks suveks, sest seelik on imeilus. Või püüda kellelegi maha müüa? Aga tegelikult võiks katsetada ka ülemise serva õrna krookimist ja riidest värvli õmblemist. Voodri peaks ka panema…. Samas on kahekordsest niidist kootuna ta hirm raske, kuskil 700-750 g, võib olla peaks ikka harutama ja siis väiksema suuruse kuduma… Võimalus oleks, sest seelik on veel viimistlemata.

Ma ei saa aru, mis sel aastal lahti on, nii paljud asjad on valesti välja tulnud ja nõudnud ümber tegemist. Võib olla on mul lõnga vähe 😛 ja siis muudkui koon ja harutan, koon ja harutan.

Aga lõpetuseks paar ilusat pilti aiast (enne kui õitsemise lõpetavad):
Rododendron ‘Grandiflorum’

ja aitäh Karinile, kes mulle teadis nimetada meie vanaemade aegseid pojenge. See punane on siin ‘Rubra Plena’.