Muster sokihulludele

Üks idee viib teiseni. Nii või iseloomustada minu uut mustrit – Nuppy!

Alguse sai see eelmise aasta sokihulluse kolmandast ringist, kus Anne Rutgrink’i muster “Socks of little brain?” oma toreda Karupoeg Puhhi “särgiga” teritas minu väikest aju ning panin idanema idee pitsilise särgiga sokkidest. Ning otse loomulikult pidi see pits olema nuppudega 🙂

Esmaseid tööproove sai ikka päris mitmeid kududa ja ka need kõige esimesed sokid ei ole valminud lõpliku juhendi järgi.

Suure südamevärinaga sai muster suve lõpus saadetud moderaatoritele. Nüüd võin käsi südamel öelda, et nende panus selle (ja ka teiste) mustri paremini loetavaks ja arusaadavamaks tegemisel on ikka tohutu. Pool aastat kirjade vahetamist ning veel kauem minu poolset suupidamist – oi, kui paganama raske see oli – ja nüüd on see muster Sokihullude kolmandas voorus avatud.

Põnevat kudumist!

Sokihullus algab taas…

Raverlys, minu lemmikkohas, algab juba 18. korda sokihullus. See võistlus on hulludele kudujatele, kes tahavad olla maailmas kõige kiiremad inimesed, kes etteantud juhendi järgi sokipaari valmis saavad.

Olgem ausad, tegelikult osaleb enamus kudujaid põnevuse pärast. Et missuguste keerukate ja lennukate ideede ning tehniliste lahendustega sel aastal disainerid välja tulevad. Seepärast olen minagi nende kudujate ridades juba 3 aastat kaasa löönud. Algaja õnne nautisin esimesel osalusaastal, kui suutsin end 5.vooru välja kududa. (Olgu mainitud, et voorusid on kokku 7…)

Igal aastal on aina enam eestlasi kampa löömas. Et osalemine lihtsam oleks, tegi Eva meie Käsitöö gruppi seda hullust maakeeles tutvustava lehe. Nii et astuge palun ligi, lugege juhised läbi ja tulge osalema.

Ahvatluseks pikkisin teksti sisse mõned oma eelmistel aastatel selles hulluses kootud sokipaarid 😉

Pitssall

Avastasin, et ma pole ammusest ajas blogis käinud, veel vähem postitanud. Aga et üle pika aja ilmus uus pitssalli muster, siis võib ju veidi ka blogis sellega uhkustada.

Tegemist siis järjekordse kaarja alt üles kootava pitssalliga. Poorti osa muster on põhiosas Helga Rüütli esimeses salliraamatus leiduvast imeilusast tulbikirjast ümber mugandatud variant ja kõik muu seal ümber oma leiutatud.

See silmuste arvutamine erinevate suuruste osas tekitas ikka nii mõnegi halli karva. Ja peab tunnistama, et praegugi süda väriseb sees, et kas ikka said kõik numbrid õiged või et on klaviatuurikratt nalja teinud ja mõne juhise omatahtsi valeks keeranud. Aga õnneks on kudujad ärksad inimesed ning annavad apsakatest teada :).

Kuna minu viimaste aastate armastuse – Sokihulluseni – jääb paar kuud veel minna, siis mõtlengi nüüd, mida järgmiseks ette võtta. Panna näiteks mõni varasem mütsimuster kirja?

Üks “maitsev” õlasoojendaja

 

 

Seda salli vaadates meenub mulle esimesena Premia Vau vanillijäätis PIPARMÜNDI JA ŠOKOLAADITÜKKIDEGA.  Sest see on sama moodi roheline (roheline mulle meeldib) ja tundub  piparmündihõnguline (piparmünt ka mulle maitseb).

Seega polnud kahtlustki, et Woolmint Opera sarja lõngadest just värvus Nobucco mulle ostukorvi ronis. Hea, et ka Intermezzo talle seltsiks tuli. Nii moodi sai tore kooslus üheks suuremaks õlasoojendajaks.

Kui suur täpselt, seda ma polegi veel üle mõõtnud, aga nii 1,5-2 m vahele peaks ta mahtuma. Laiust on õnneks nii poole meetri jagu.

Salli mustriks on Julie’s Wrap. Lõngu juba mainisin, vardad tuleb ka kirja panna – 4 mm.

Oli tore pingevaba kudumine, sest põhiosa ainult parempidi ning veidi tähelepanu tuli pöörata ääresilmuste üles korjamisel. Seejärel jällegi 1 parempidine keerdsilmus ja 1 pahempidine keerdsilmus. Need nurgad ja lisanurgad nõudsin natuke süvenemist, kuid ei miskit ilmvõimatut.

Nupud on tehtud Intermezzo’ga ning kasutatud heegelnõela.  Aluseks võtsin selle video.

Nüüd on kiired ajad, vaja hoopis õmblema hakata 😀

Arbor Cardigan

Head uut (kudumis)aastat!

 

Mulle on ammu silma jäänud Norah’i imelised palmikud ning Arbor Cardigan seisis üle aasta kudumisjärjekorras. Lõngagi olin Inglismaalt juba üle-eelmise aasta maikuus tellinud ning ära värvinud.

Kuna ma lapse eelmise kampsuni rikkusin pesumasinas ära, lubasin talle uue kududa. Seega olin võtnud sihiks pühade aja, kus on võimalust koolitöödest viilida ja kahe nädalaga kampsun valmis kududa. Optimist! Hull! Nii ma end tagantjärele tunnen, ja tõttöeldes sõrmed pisut valutavad ning süümekad tegemata õmbluspraktika pärast närivad hinge..

Aga täpsemalt siis lõin silmuse vardale 21.detsembril. Otsustasin kududa esiosad ja seljaosa ühes tükis, seega vähendasin kokku liidetud silmuste arvu kahe võrra, et allääre soonik klapiks. Ja siis aina kudusin, kudusin, kudusin.

Kui tuli varrukakaari tegema hakata, kudusin jätkuvalt kõiki tükke korraga, nii oli palju lihtsam mustrit ja mahakootavat silmuste arvu jälgida. Kuna krae kootakse kukla taha välja,siis esmalt õmblesin mahakootud õlgade õmblused kokku ning kudusin kraed edasi. Lõpus ei tahtnud end silmamisega vaevata ja tegin hoopis 3-silmuselise mahakudumise variandi. Näeb ka nii kena välja 🙂 (ja värv on ka pildidl enam vähem õige – “navy blue”).

Varrukate puhul otsustasin lihtsamat viisi kasutada – korjasin ringselt silmused vardale ning tegin õla osa lühendatud ridadega ning seejärel pidevalt kahandades (-30 silmust) alla välja. Seal võtsin veel natuke silmuseid kokku ja lõpetasin 1+1 soonikuga ning 3,5mm varrastega.

Lõng oli kudumiseks väga hea – Superwash Crazy Eight DK Type 49225, 100=250m, kulus veidi üle 7 toki. Ostsin ta naturaalse lõngana, mõeldud värvimiseks ja nii ma ise selle kirju sinise tooni ka kodus välja võlusin. Samas olin väga üllatunud, kui tokke keraks kerides sain 7 tokis ühe ja viimases tokis lausa kaks jätkukohta. Olgem ausad, need olid väga korrektselt tehtud, seega ei mingi etteheidet selle kohta. Tõenäoliselt ei oleks ma värvimata lõnga puhul neid leidnud, kuid värv jättis selle koha liiga valgeks ning tegi jäigaks. Just jäikuse pärast võtsin need sõlmed lahti ning tegelesin otste peitmisega.

Tegelikult sain peaaegu endale võetud tähtajaga selle valmis, kulus ju 15 päeva. See üks päev lisaks tuli kindlasti jõulude ja uusaasta õhtu pärast. Teine kord olen targem,väljakutseks tuleb endale pisut rohkem aega anda.

Lõng: Superwash Crazy Eight DK Type 49225, 100=250m, kulus 750 g
Vardad: 3,75mm; varrukasoonikud 3,5 mm

Erilised tänud Siilistele 😉

Aga nüüd ootab järgmine Norah’i kampsun. Tollele hallile, mis ka oli väljakutse korras nädalaga kootud, tuleb seltsiks kollane 🙂

 

Triibuline kaelussall

Nagu igal aastal, toimub ka tänavu Joji grupis KAL. Eelmise aasta jätsin vahele, kuid sel aastal otsustasin taas kaasa lüüa. Arvasin, et mul on kooli kõrvalt piisavalt aega kududa, kuid vaadates, et kuuga olen kolmest kirja pandud projektist ainult ühe valmis saanud, siis tõenäoliselt kõike kolme ma novembri lõpuks tehtud ei saa.

Esimesena panin varrastele huvitava kudumislahendusega kaelussalli – Striped Bobble Cowl. Kaks värvi ja esmapilgul mulje, et kootakse ringselt parem- ja pahempidiste ridadega vaheldumisi. Aga see oli petlik, tegelikult kootakse 99% sallist parempidiselt, lihtsalt töö keeratakse ühenduskohas teatud meetodil ringi.

Vahelduse mõttes on sallis ka mõned auguread. Bobble’d ehk nupukesed tegin kahte moodi. Lilla värviga tegin heegelnõelaga nupukesed, mis kohe kinnitusid mahakudumise rea külge, kuid valgega kudusin rippuvad 5-silmuselised nupukesed. Valged torkavad rohkem silma, eksju 🙂

Tegelikult on rõõmsalt pingevaba kudumine, mis sobib hästi näiteks pikemal autosõidul kõrvalistuja käeliseks tegevuseks samal ajal kui suulise tegevusega lõbustad roolijat.

Natuke tehnilist poolt.

Kaal: 148g (~75 g kummatki värvi lõnga);

Lõng: Cascade Fingering 220 (50g=250m);

Vardad nr 3.

Aga et ülesantust vähemalt 2/3 täita, pean hakkama nüüd sokke kuduma. Lõbus tegevus, kui teemaks on palmikud – Curiosity and Opportunity

 

Pildid tegi @Hiie

 

 

Konnareiekirjaga sokid

 

“Jälle roosa!” võiks selle postituse peale hüüatada. Tõsi! Alles oli roosades toonides seelik, kuid roosa on rõõsa ja rõõmus ning all pool olevast roosast (!!!) sallist üle jäänud viimane tokk tahtis ära kulutamist 😀

Ööliblikasall

Aga kui nüüd natuke tõsisemalt rääkida, siis tegelikult tahtsin proovida enne Kolga-Jaani sukkade kallale asumist seda kirja uuesti kududa. Ma olen mugandatud, st suurendatud kirjaga ühed taolised sokid juba teinud (ja läbigi kandnud), kuid kuna tolles projektis olid vardad ning lõng täitsa valed, mõtlesin tüürida pisut rohkem originaali poole. Kuigi ega ma nüüdki kindel ole, et 1,75 mm vardad need kõige paremad on, võib olla tuleks 1,5 mm võtta, aga lõnga jämedus peaks passima ning nii saan enam vähem ühe mustrikorduse koetiheduse ligikaudselt teada. Või ma vähemalt loodan seda 😀

Kannalaka kudusin väikese knihviga, et oleks hõlpsam ridu lugeda tegin igal 7. ja 8. real kahele keskmisele silmusele vastupidised silmused, et paremal pool pahempidi ja pahemal pool parempidi. Kannakahandus taas minu lemmik – “Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid” Anu Pink, lk 64 tallakahandusega kand koos viklisilmustega pöördega, viklimustriga sokkidele sobib nagu rusikas silmaauku.

 

Aga mis siis selle töö puhul kasutuses oli. Vardad, nagu juba öeldud, 1,75 mm ning lõngaks HedgehogFibres Sock (100g=400m), kulus 78 g.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et kudusin selle suve soojuse sokkidesse. Nüüd võin kindlalt talvele vastu minna 😀