Kui nüüd keegi arvab, et õlised näpud ei saa kuidagi rõõmsaks teha, siis pean kinnitama, et ta eksib.
Nimelt hakkas mu 16-aastane overlock eelmise aasta viimasel kuul imelikult kolksuvat häält tegema. “Vanake juba, ” mõtlesin. “Endalgi hakkavad hallid karvad juustesse hiilima, eks masingi vajab natuke värskendust”. Aga muudkui lükkasin remonti viimist edasi.
Kui hommikul oli vaja üht pluusi serva ääristada, ütles vanake üles – kolises ning niite enam ei sidunud. Võtsin aja maha, istusin ning mõtlesin – nädalavahetusel nagu nii ükski parandus ei tööta, keeran masina lahti, ehk selgub ka logisemise põhjus. Ja kui hakkama ei saa, siis võin meistrimehele esmaspäeval muret kurta. Mõeldud, tehtud.
“Alasti overlock”
Eest katte lahti võtmisel selgus, et alumistest niidisöötjatest üks ei liigu üldse. Ahaa, järelikult on ta mingi kangi küljest lahti. Egas midagi kiht kihi, külg külje järel masinat lahti kruvides (tavaline ristpeaga kruvikeeraja sobis selleks ideaalselt), nägin masina sisemuses vedelemas üht spetsiifilist polti/kruvi. Ja tihend ka selle juures. Aga eest ei pääsenud ma kuidagi sinna ligi, liiga kitsas.
Keerasin siis masin külili ning kruvisin põhja alt – saingi selle poldi ja tihendi hõlpsalt kätte. Suurem vaev oli imetillukese kruvikeerajaga seda polti kahe hoova ühendamiseks (see, mis pildil punasega ümbritsetud) kinni saada, kuid kannatlikkus viis sihile 🙂
Kokku kruvimisel oli väike hirm, et kas ikka saan kõik jälle õigesti kokku, kuid õnneks on seal igasugu sooni ja liiste, mis muud moodi kui õiges järjekorras end sobitada ei lubagi.
Peale remonti on jälle kõik õigel kohal
Nii et lõpp hea, kõik hea. Loodan, et nüüd peab masin veel vähemalt teist sama kaua vastu ja mina võin endale tunnustavalt õlale patsutada 😀