Nagu eelmise postituses viitasin, osalesin puhtast edevusest sokikonkurssil. Ega vist muidu olekski sellest osa võtnud, kui rahvariiete kümneaastaku plaanis poleks ette nähtud Kolga-Jaani rahvarõivaste tegemist (komplekti valmimine on – vaadates minu laiskuse perioodi – täiesti kahtlane). Ja seal on naise sukkadel vikkel. Kus ta peaks paiknema, seda pole raamatu “Eesti Rahvarõivad” piltidelt hästi aru saada. Siiski oli ta mulle inspiratsiooni allikaks, seega mugandasin teda pisut – ikka suuremaks ja laiemaks – ning asusin kuduma.
Vardad nr 2. Lõngaks oli Oge kahekordne peenvillane, ilusat helesinist värvi. Kuna nii peen(villas)te sokkidega ei raatsi saabastes kõndida ning helesinist on ikka peetud tervendavaks värviks, võtsin need sokid kasutusele voodis, tõveparandajatena. Külmetushaiguste puhul asendamatud abimehed. Mis eriti oluline, kestavad kaua 🙂
VARDAKUNST 
Aitäh, teile! Minu sügav kummardus esiemadele, kes selle motiivi on rahvarõivastes jäädvustanud meile päranduseks.
Nii ilusaid sokke pole ma ammuilma näinud. Täitsa kadedaks teevad.
Vahvad viklid!
Need olid ühed ilusamad sokid, andsin neile maksimumpunktid.