Midagi vaimule

Kui juba süvenenult, siis nii et kõik muu ununeb. Just, just…peab kaasaegsete noortega sammu pidama. Ei, mitte käsitöös. Ikka lugemisvaras, mis nende maailma kujundab. Pisukese piinlikusega tunnistan, et peale pikka puhkust pühendasin oma õhtupoolikud hoopis raamatutele. Õigemini küll ühele sarjale – Harry Potter – mis meie kodusel raamaturiiulil laiutab (lisaks käsitööraamatutele muidugi ). Kulutada 12 õhtut 7 raamatu, mõned neist eriti paksud, läbilugemiseks – jaa, pole paha. Põnev lugemine, igatahes. Nüüd tuleb taas oma poolikute tööde kallal nokitsema hakata.

Ülesloomine ja venivus

Ma olen haapsalu sallide silmuste kudumisvõttega ülesloomisel alati hädas ning äärepitsi puhul sellest juba loobunud. Sellest ajendatuna tekis huvi, kui venivad on teiste ülesloomisvõtetega alguse saanud kudumiääred.
Isetegijas on lausa teema erinevate alustamisvõtete kohta. Internetis on looduste (ehk ülesloomiste) kohta võimalik vaadata ka videoid.

Saamaks teada oma “käekirjale” vastavate looduste venivust, kudusin 20 silmaga proovilapid kasutades vardaid nr 3,5 ning Jõgeva maavillast lõnga 8/2. (Vabandan juba ette joonlaua numbriskaala tagurpidiselt pildile jäämise pärast).

Valisin võrdluseks tavalise (inglise keeles ‘long tail cast on’), millega tehakse sokisääri jne ; venivus 17 cm

heegelnõelaga (vt Eunny Jang Invisible Crochet Cast On I pilti), venivus 15,5 cm

ning kootud võttega silmuste ülesloomise, venivus 16 cm.

Samuti tegin proovilapi , mille mahakudmise teostasin haapsalu salli reegleid järgides, venivus 19 cm.

Tulemus oli huvitav (proovilapid kulgevad järjekorras alt üles ehk siis alumine on nr 1, siis nr 2 jne).

Nagu näha, siis kõige venivam neist neljast oli ülesloomiste asemel mahakudmine. Teised loodused nii suuri erinevusi ei omanud. Järelikult teen jätkuvalt Haapsalu salli kudumisel looduste asemel mahakudumisi . On küll hulga rohkem tööd, kuid saavutan vähemalt mind rahuldava tulemuse.

Vanarahvatarkused

Ma ei tea, kas tohib üldse inimesi kuhugi lahterdada, kuid ennast kriitiliselt ikka vaadata võib. Nimelt peab mul oleme korraga pooleli mitu asja, et kui üks ära tüütab, on järgmine kohe varnast võtta. Samas tekib reaalne oht, et mõnigi jääb neist venima. Ehedaks näiteks on see ja see või siis tuleb teha uuesti. Hea, kui juhtub nii, et ainult mõtled alustamisest, kuid vardaid kätte võetud ei saa. Igal juhul on see parem, kui lõpetamata töö või üles harutamine.

Üks põhjus pooleli jäämiseks on kindlasti ühenumbriliste varraste vähesus. Mh, vaatasin praegu, et mu põhivardaid (nr 3) on päris mitu – 3 erineva firma ringvardad ning peotäis sukavardaid, seega vähesuse taha pugeda ei kannata. Järelikult on põhjuseks kindla firma varraste eelistamine või mängivad kuuseisud oma osa?

Vaatame, mida vanarahvas seepeale kostab. Maavald kinnitab, et tähtsaid tegemisi, ja käsitöö on minu jaoks oluline tegemine, tuleb alustada noorkuul. Paneme kõrva taha. Mis seal veel räägitakse? “Vaatan, et saaks enne täiskuud plaanidega algust tehtud ning asjade lõpetamiseks kasutan täiskuujärgset aega.” Ahaa, tööde lõpetamiseks sobib vana kuu!
Veel üks tsitaat: “Seega kõige parem aeg uut alustada on noorkuu kõva aeg. Kõval ajal lõigatud puu ei mädane, haavad ei lähe halvaks. Mis kõval ajal tehtud, see pysib. Kõvad ja pehmed ajad käivad rohkem fyysiliste tööde kohta, nagu näiteks pesupesemine”.
Ma pean neid näpunäited arvesse võtma – 4 tegemist ootavad lõpetamist. Üks neist “Krista” ja teine pitssall ‘viljapeakiri’.

Veel üks tore lehekülg, kus põnevaid vanarahva ütlemisi noorkuu nägemise kohta. Vaadakem siis aknast esimest korda noorkuud, kui meil lõngad-vardad pihus .

Alguse valgus

Vahel on tunne, et miks ja kellele kududa – ise kõike kasutada ei jõua ja müüa ei oska. Õnneks on võimalus kinkida (kuigi vahel on ka siis kõhklused, kas mu hoole ja armastusega tehtu üldse sobib või kasutust leiab). Oma kudumistuhina (ja üldse käsitöö tegemise mõnu) innustamiseks võtsin südame rindu ja registreerusin aasta kestvale projektile – Käsitöö läbi aastaaegade.

Nagu projekti nimigi ütleb, tuleb aastaga korda saata 4 imet, soovitavalt hingematvalt kaunist ja töömahukat. Alustada tuli talvest – valge või hõbedane või sinised toonid. Tänaseks on pakane üle elatud ning töö valminud – võtsin peale 12-päevast kudumist varrastelt kolmnurkse pitssalli Laminaria.

Tore kudumine, puhkuse tõttu oli aega ka laiemalt käes kui tavaliselt . Disaner, Elizabeth Freeman, on seal kasutanud mulle (ja teistelegi) tuttavat lillemustrit, sama millest kudusin “rukkilille” salli.

Kuna Monica tundis huvi, kuidas septembris hangitud Ogre naturaalne 32/2 ka kududes tundub, otsustasingi proovida Laminariat just sellest kududa – see sall tundus lausa nõudvat õhulist ja valget. Nüüd võin öelda, et mõnus oli, isegi vardaga nr 3. Lõngakulu – 46 g, mõõdud 94*170 cm.

Ja uskumatu, kui ilusaks läks sall peale pesu. Kui poolis on lõng selline pigem kollakas, siis puhtana on õrn kreemikas-valge. Pildilt kindlasti ei saa sellest toonierinevusest arugi. Peab midagi lumivalget kõrvale panema… või hoopis valge peal pildistama

Ilus on ta nüüd teele saata, läheb kingituseks meie jaapanlastest tuttavatele suure vaikimisperioodi hüvitisena (ei ole mu mehest kirja kirjutajat ja minagi olen pikka aega samal teemal laisk olnud), valgustades nende meeltes olevat mälestust Eestimaa talvedest.

Kevade tööks tahaksin teha suuruses 2*1,6 m (mida? seda veel ei ütle), kuid kas töö kõrvalt selleks aega jätkub… Valmistumine alaku!

Aastalõpp köögis

Igal aastal ma mõtlen, et pole vaja vaaritada, kuid nagu ikka lõppeb see teadagi millega – keetmise ja küpsetamisega. Vahet pole, kas veedame viimase päeva aastast kodus või läheme külla, köögitoimkond on ikka kindlustatud.
Ausalt öeldes, ma tegelikult naudin neid Eriti Tähtsa Päeva Toimetamisi….

Selle aasta viimasel päeval hõrgutab meie meeli lambapraad küüslaugu, kaalikate ja porganditega. Et lastest lambalihapõlgurid nälga ei jääks, saavad nemad kartuliputru ja vorsti. Ettevalmistatud praad seisab ja maitsestub praegu küpsetuskotis.

Muud nipet-näpet salatite ja hoidiste näol on ka laual, aga et juba aasta algaks magusalt, on desserdiks ülisuur šokolaadine kook, šokolaadisisaldus 750 g . Pluss veel suhkrut ja vahukoort. Retsept raamatust “Mary Berry’s Desserts and Confections” (sealt tegin ka marmor-vahukooki).

Olgem avatud ning südamlikud, hoolivad ja optimistlikud. Jagugu aega lihtsalt suhtlemiseks oma lähedaste ning sõpradega. Soovin kõigile südamlikku ja meeldivalt töörohket uut aastat!

Pisikesed tegemised

Ega aastalõpu hingamises enam miskit suurt valmis saada jõua, seega tuleb juttu väiksematest tegemistest.

Ühed sokid – kohrutatud lehed (Embossed leave socks). Lihtne kuid kaunis muster, kand nö. tavaline, seega kerge kudumine. Pildid kahjuks õhtul tehtud, kuna nad läksid kohe kingikottiga uuele omanikule.

Üks sokkidest tuli nii täpselt välja, et peitmiseks jäi 4 cm lõngaots…. Teisest sokist jäi veidi rohkem alles, kuid kokkuvõttes oli 300 g lõngast need juba kolmas paar, mis ma valmis kududa jõudsin.

Siis tegin lõplikult valmis muhu tikandiga mobiilikoti. Selle paneme tikkimismaratonile kirja.

Kahjuks jäi mu põhiline maratonitöö tähtajale jalgu, temast on valmis vast 1/4.

Kas tuleb tuttav ette? Ja, jah, Glockel’i “Endless love”.

Ise PCStich’iga mudisin, kriitilise pilguga vaadates on mul õpiruumi veel palju. Et praegu siis veel poolik, aga kindel see, et järgmisel aastal saan valmis.

Sellest aastast jäävad järgmisse lõpetamist ootama “Viljapea” sall, kootud koer ja vist ka “Krista”.

Suur, Suurem, Kõige Suurem / The Big, The Bigger, The Biggest

Jätkuvalt kasside lainel . Neid kiisusid on nii tore ja lihtne teha – paar tunnikest ning valmis. Et liiga üheülbaliseks ja igavaks ei läheks, tuleb lisaks värvimuutustele, mida juba Yllep kenasti kasutas, neid teha ka erinevates suurustes (sellest siis postituse pealkirigi ).
Very easy and fun knitting – onyl few hours and done! I tried to make more colourful Kittys, like Yllep did. Also I made them in different sizes.

Esimese kudumisele tuli sisse lihtne aps – kui peaosas esimese ja teise kahandamise vahele tuleb paar tavalist rida kududa, unustasin selle teha. Nii sündis Suur.
The Big – here I made a simple mistake in decreasing – forgot some plain rows…

Järgmise kudusin täpselt mustrit järgides. Temast sai erksama tooni esindaja ning nimeks panin talle Suurem.
The next one I knitted as pattern says. She got more colourful body and she got a name The Bigger.

Lähevad nad kahele krapsakale pllikatirtsule kingituseks.
They are for 2 little girls as birthday gifts.

Kudumise tuhin oli näppudes ning kuna ma pean vahel midagi teist moodi tegema – loomulikult lõbusamat – kulus pisut mõõtmist / arvutamist ja sündiski Kõige Suurem…
I liked knitting Kittys so much and I wanted to find some new modifications. So I measured and calculated a little and – voila – The Bigger was born…

Siin semud lõbusasti koos…
All friends together…

Lõpuks üks küsimus inglise keelt valdavatele eestlastele – kas mu postitus võiks väljamaalastele arusaadav olla? (Mitte et ma nüüd kavatseksingi kakskeelseid postitusi teha, aga see kord kuidagi iseenesest tuli ka inglise keel juurde).